Mind on terve oma täiskasvanuelu ärritanud, et inimesed eeldavad, nagu oleks kirjanikuks olemine midagi glamuurset, elitaarset või et ma tean luulest või kirjandusest eriti palju. See on sama stereotüüpne mõtlemine nagu suhtumine autistidesse, nagu oleksid autistid ainult pilku vältivad ronge armastavad väikesed poisid. Olen kirjutanud alati eelkõige selleks, et endaga toime tulla. Ja võib-olla on mu kõige olulisemad tekstid hoopis need, mis kunagi ilmavalgust ei näe, sest neid on märgatavamalt palju rohkem. Osa olen muidugi juba ka ära põletanud, sest neid päevikuid on lihtsalt liiga palju.
Tunnen end Eesti kirjanduses sama tõrjutuna nagu kunagi väikelinnas keskkoolis käies. Mõtlen regulaarselt viimaste aastate jooksul kirjanike liidust lahkumise peale, kuigi olen ühes või teises vormis kirjutamisest ja lugude otsimisest ja jutustamisest teinud omale töö. Minu arusaam loost ei piirdu kitsalt ilukirjandusega, sest lugu saab olla sõna otseses mõttes ükskõik mis. Kui enne ülikooli minekut ei teadnud ma maailma kultuurikihtidest piisavalt, siis pärast magistri lõppu on pigem probleem teemade paljususega. Tänu saatuslikule sekkumisele suunati mind teemadeni, mis mind rohkemgi huvitavad, kui eskapism ilukirjandusse: sotsiaalsed narratiivid ja subjektiivse tegelikkuse kirjeldused. Valisin positsiooni, kus saan küsida loo kohta peategelaste endi käest nende nähtud detailidega, sest saan töötada antropoloogina. Ma tean, et kogejast väljapoole jääb mitu temast suuremat lugu, mida ta ei pea teadma, aga mille teadmist ma temaga ühendan.
Mul on alati vaja olnud tegelikkust, mida kirjeldada. Ma ei saa kirjutada ükskõik millest, eriti millestki, mis mind ei huvita või mis on ebaoluline. Mul on ka väga vähe külgetõmmet olnud klassika ja natsionalistslike narratiivide suhtes (millest ma võiksin kultuurianalüütiliselt väga pikalt kirjutada) ning seetõttu ei avalda “Eesti kirjaniku” staatus mulle mingit mõju. Tänasel päeval seostub see pigem asotsiaalsusega, kui keegi ikka veel mu poole kui luuletaja poole pöördub. Kas inimesed tõesti arvavad, et on nunnu või ilus olla elust täielikus arusaamatuses? Eluseeski pole ma mõelnud lugeja peale, kui ma oma aleksitüümiaga võideldes tunnetele vormi leiutan.
Kirjutan seda kõike momendil, mil ma olen pettumuses. Tunnen sügavalt, et ma ei sobi kirjandusellu – ja kogu mu “positsioon” või roll selles on olnud saatuslik juhus vaid seetõttu, et ma teaksin, et pean kirjutama iseenda pärast. Seda, mida see minu jaoks tähendab, selgitab vist olemasoleva kontseptsioonina kõige paremini Lacani Reaalne: on võimatu kirjeldada, miks ma pean kirjutama; mida see tähendab, kui olen kirjutamise voos ja saan olla rohkem elus kui materiaalne eksistents. See on minu viis elamisest aru saada. See, et mu raamatud ei müü, keegi mind kirjastada ei taha ja keskmise eestlase jaoks ma liiga keeruline olen, et mind mõista, ei huvita mind. See ei tohigi mind huvitada. Mu elu kvaliteeti ei määra see, kuivõrd mu eneseväljendus kellelegi meeldib. See on kirjanduselu kõige jõhkram ebaõiglus, et ma pean kellelegi meeldima. Et ma pean müüma. Pean müüma, et elada. Kasutama õigel määral õigeid käändeid ja pöördeid, et olla arusaadav. Fuck off. Mul on vaja endale arusaadav olla ning selle tõttu ei ole ma kellelegi midagi võlgu.
Tunnen ka, et selle blogiga, kuhu laen üles oma koondkogumiku toimetatud tekstid, jõuan ma ringiga tagasi sinna, kust varateismelisena kirjutamist alustasin. Tol perioodil hakkasin kirjutama oma esimest blogi. Muuseas on ka mu seltskonna poolest kõige sümpaatsemad koostöö projektid olnud blogi formaadis ajakirjad: ZA/UM ja Ypsilon.
Vahepealsed 20 aastat olen oma sotsiaalse ärevusega võideldes teinud ridamisi hullumeelsusi, lollusi ja sõitnud sirgelt alla kaljudest ning enese teadmata täiesti teelt välja, aga kõigi nende kogemuste tulemus on iseendaga olemise rahu. Võin öelda, et tean üksindust alates sellest, kui see on kurbus, kuni selleni, et see on ülim vabadus. Mitte ükski kirjanduslik tunnustus ei ületa neid ahelaid, mille olen endast lahti harutanud, ega saa mulle kinkida suuremat iseseisvust, kui ma endale ise oma probleemidele lahenduste otsimise võimekuse arendamisega olen kinkinud. Ma ei kavatsegi vabatahtlikult minna ühtegi lõksu, kus mult sellist enesearmastust ära võidakse osta.
Nendest teekondadest see raamat räägibki. Koos illustratsioonidega. Täiendan kõiki kolme osa jooksvalt, mõnuga, rahulduse otsingul tegevusest endast. Algus on tänasega, mai 2024, tehtud.
Tekstide toimetamise eest tänan Janne Albertit. Esimeste terviklike katsetuste avaldamise eest tänan Ypsiloni. Osad tekstid on avaldatud ka teistes ajakirjades (Looming, Akadeemia). Visuaalse narratiiviga on see järg viimasele luulekogule "Seksistentsialism" (Koobakene, 2020).
