mu elu on algaja õnn
igatsedes meeleheitlikult mäletamata enam mida
mingid tunded enne mind olnud ajast
mille siirded külvatud enne kui mu keha
sada korda pannud ennast paari
enesestmõistetavalt nagu kingi
ise käinud karkudel
seitsmeteistaastase emotsionaalne vari vaatab pealt
kuidas bussid ja rongid eest ära sõidavad
ma tardunud pildikaadriks sülest rinnuni kus näha tee 1000 kilomeetrit enda sisse käidud
on see kauge või sügav?
üheinimeseteater
kusagil mu sees on miski sinna unustatu
mis teeb haiget nagu kellegi korjus
roided taeva poole
iga kord kui ma armastama hakkan
langeb kõige õrnem osa minust
ammu surnu peale
nii et ma pean valust karjuma
peletades elava inimese jälle endast eemale
emotsioonide füüsiline valu
me oleme iseenda sees kinni
ja sinna sisse
kui lähedale saabki üldse jõuda
lennukid lendavad üle mu kurbuse
ja pajutudud ütlevad, et olen veel väike
väike tüdruk kes peab otsima
et leida maailmas keegi peale iseenda
see ei ole nendes suitsudes või juustes
see mis hoiab koos seda keha
kui saaks elada ideaalset elu
siis see oleks kiirustamata
rohkem kui on vaja, et jõuda
tuisu käest tuppa
või õigel ajal rongile
saaks laotada oma keha närviretseptoritega, mis lumivalge naha alt keskmisest on lähemal kogu maailma heale ja halvale
nagu väiksele samblapadjale
keset kõike elavat
mille eesmärk pole muu kui olla
kui märtsikuudel oskasin riietuda oma hinge järgi ja mul ei saanud olla kiire kuigi hästi oskasin põgeneda
juba siiski teadsin
mu pärisosa, mu tegelik
nagu vanasti kevadeil
puudumine ja äraolek
need ülemineku-aastaajad
kägistavad ja sunnivad
minna risti põiki üle saalide
kõige sirgemat teed
peatumatult läbi
kasvõi vaipade nurkades kukkudes
ma ei näe ikkagi midagi muud kui edu
ja raamatuis veedetud aeg
vabalt valitud lagendik
kus iga tuulehoo liigutus
nähtav sundimatu
kelle sarnaseks muutunud nüüd joostes:
iga sügishommik vastutuult
sulab silmast pisar sama maja kõrval
samal ajal kui must saamas mõrvar
TRÜKITUD LILLED
istuda üksi oma elus öösel
laua taga kui on vaikne
kui kõik kuradi inimesed
on oma tekkide all kinni
ega saa mind segada
oma kõnelustega
mille kuulmise suhtes
mul valikut pole
need inimesed!
nagu putukavastsed tapeedil
kes arvavad, et trükitud lilled
ongi nende algupärane kodupaik
sest nad sündisid toanurga hallitusest
ega kogenud midagi
mis asub väljaspool
nende eest konstrueeritud ruumi
ma ei ütle neile enam midagi
vaatan reede õhtul kodus
aknast hämaras
kuidas kaseoksad tuules
keha nutmas väsimusest
kurbus mida hing ei tunne
mitu korda ma seda ühte
ja sama raamatut läbi loen
kui sellele järge ei tule?
ma ei ütle neile iseendast
nüüd enam mitte midagi
juba on öeldud piisavalt
teineteise probleemidest väsinud inimesed
polegi teadnud ma ühtki
teist armastust peale selle
vaatame, et keegi surma ei saaks
tappes iseennast
HARJUTUS
lõpuks ma harjusin eluga ära
stabiilsus on saavutatud vähemalt tänaseks
kuni tuleb öö ja ma ei tea
mis saama hakkab järgmisest päevast
mu silmakurrud süvenevad kuivusest
mida igapäev mulle näitab
mu elus pole sensatsioone
peale maast leitud luksuste
ja jäädes igal õhtul
magama nagu laps
kes on kõik oma võimalused
läbi mänginud
mis päev talle on pakkunud
igal võimalikul tasandil
uinun ammendunult pilvedesse
mille unes näen selgelt
pinnapealsuses peituvat üleolevust
valu sügavuse suhtes
mind painavad kummitustena
ümber inimesed keda ma ei tunne
aga minu sisse ei pääse neist ükski
ma hoopis valin nad välja
ja peitu iseendasse kogun
see on sõit mööda raudset teed
samas kui lennukid lendavad üle
heidikud
elame elu ära end tapmata
ja sellal pole oluline
siin tunda kuhugi sobituvana
vähemalt kodus enam peksa ei saa
kuigi vägistama kipub ikka
mõni end võimuks pidav illusioon
kui armid me nägudes on paranemas
november korraks nagu valgust näitab
pikk ja tume teadmine
tundide kohustatud tonnidest
mõni avatud silmadega inimene
kui tahab vaadata, näeb ikkagi läbi
aga mida ta teada saab
on küsidagi häbi
jätan inimesi maha
üksteise peale
lähedus teeb vist rohkem
valu kui üksindus
ma ei saa sind
ette ennustada
kuigi näen meid lähedal
nurga taga
mööda kõndides
otsa koperdamas
paljude asjade maailm
destruktruktiivsed perspektiivid
kõrvuti sulalumese päeva tilkumistes
kevad hakkab hoiatama
juba enne talve lõppu
kui temperatuuri kõikumine
meie võimaliku kohtumise lähenemist
lume sulamisega ette manab
nagu mehed kõndides ümisedes tänaval
ja viisijuppi vilistades mäeotsas kitarri mängimas
otseselt eikellelegi
ometi kõigile
kas kevad tuleb seekord sulle
ja mulle eraldi
pärast lapsepõlve taganutmise vältimist
kõik need kuud, päikesed ja aastad
üksinda seismise tugevust
või on see kevad kui me lõpuks kohtume
tüdruk minus armastab poissi sinus
the killer in me is the killer in you
parem, kui eelnenud elu on olnud
ma tahan teada
mis tunne on olla sina
kuidas sa näed maailma
tunned värve enda ümber
kui sügavalt sa hingad
mismoodi sa lõhnad
kuidas sa ennast tunned
mida sa mõtled
ja armastad
peale iseenda
kui sedagi
kuidas ma teada saan?
kuna sa lubad end vaadata
millal end näitad?
tahan sind tunda ja keelan end selleks
turvatunne su ruumis on mugav
aga tumm
kuna sa ei tee haiget
ei lausu endast sõnagi
võib-olla siis kui armastus ei tee midagi
saab see kesta lõputult
seal viibime mina ja olevik
#2
võib-olla on meie kummagi süda
ikka veel liiga valus
et me saaksime teineteisega
päriselt tuttavaks saada
aga nii nagu gravitatsiooni vastu ei saa
samuti ka mina su keha suhtes tõmbun
peale kehade kõik muu on läbiräägitav
muidu oleme erinevad nagu nukk ja karu
ja see ongi kõige huvitavam takistus
on hea kui pole lõpuniminekut
Intiimsuseks ent sõpradenagi
me teineteisel alasti
peaks rohkem paotama ust
et seoks see mis meid niigi
kokkusattumuses on õnnistanud
kui suudaks ainult mitte armuda
jäädagi kirge tundes ükskõikseks
jäiselt nagu novembri tormituul
seks ja surm on ju niikuinii
nagu on needki kes jätavad
ja need keda jäetakse maha
Armastajad mõlemad
///////////////////////////////////////
Sa oled lugu, mis elab mind
puudutad mu lapsepõlve
ja nüüd ei tahagi ma enam
kunagi olla raske
ütleme, et meie olemine on Mitte Midagi
sest tundeid kontrollida ei saa
või oled sa kunagi peatanud vihma?
kõik paistab huvitavam kaugelt
kui ihu ja mõistus on omaette
ega jää meile jalgu
muidu komistaksime
minnes kohta, millest keegi
midagi ei tea
(See peab olema ainult nii
ja teisiti olla ei saa:
kui maailmad saavad kohtuma
magame öö läbi ükskõiksuse
viljakas huumuses, kus võimatu
on teha vale liigutust
kuulume ühte täielikus rahus
põimudes läbi teineteise samma taeva
mille vihmasadu keegi ei kontrolli)
X
päike prügimäe taha loojumas
süütu tüdruku häbelikkusega
pilk metsapoole
ei julge enam isegi unistada
ometi on ta ikka veel siin
pea tühjaks puhutud põhjustest
kuhugi langemas
kuhu minnakse alasti
millegi teoks saamise ääre peal
laguneb ümbert ära kõik üleliigne
ja ma ei taha olla kusagil mujal
kui iseendas
igavesed üleminekud
mu ümbert laguneb vähehaaval kõik
ja ma ei taha olla kusagil mujal
kui iseendaga sinus
kui ümbrus on lagunenud
ei taha ma lõpuks olla kusagil mujal
kui sinuga
JÄRG/ MINE
on üks armastus millest kõik
teised on lahjemad
on nagu lõpeks
silmapiiril elu
mille piiri ja nurga
nuga läbi lõikab ööst
kas olin lõhe mis meid eraldab
samal ajal kui keha sidus
see paine on teine
mille tõttu alles nüüd või lõpuks juba
sul minusse sisse
ja välja voolata luban
kõige tõelisem tunne on jagatu
mis tükkide võrduses laguneb
hingede vertikaalidel laiali
kui talve esimene lumigi
totaalne valge selgus
olengi maamille peale saad langeda
UNISTAV
oma mehega
vihmasel tänaval suudeldes
näeb kogu maailm
et nad ei saanud
et nad ei osanud mind nagu tema oskab
korjata klaasikilde
mu hingest
ja need särama panna
ma ei tea kuidas
armastada ilma
hulluks minemata
ja ma ei tea kuidas
elada ilma armastuseta
mis ei ajaks hulluks
ju ma siis olen selline
kirglik
segaduse õitsev lill
olen puhas koos
must kui üksi
kui sajab – olen ärkvel
kui päike – magan
sulavad mu keelel
nagu igal teiselgi
 |
õhtud on imelised
õnnis on tunne
kui tead – sul on kuhugi minna
ihu üksindus on vaid väike hirm
maailma puutumatus hoopis teine
kui oled jäänud vaikusest tummaks
ja vaimust lakkamatult vait
nüüd mul iseennast pole vaja
AKORDID
pean ära ootama pimeda
et saaksin välja ilmuda
olen maailmate vahel kõiges
kuulumata kuhugi
unistuste täitumise raskus
jääda iseendaks paralleelselt mitmes isikus
olles selle maailma tükkideks saanud
kui tähendused on ära plahvatanud
on tunded liiga selged
kohatud eludes mis leiged
mineviku tundmine tutvustab tulevikku
oleviku selgeltnägemises
mille kujutluse ohtlikud viljad
võivad välise maailma liigutustes
vastata sisemistele küsimustele
kuulen samme enda taga
kuigi seal näha pole kedagi
mõtlen miks on vaja mul kuulda nii teravalt
ja olen tänulik et ilmutusena
saan näha siiski elavaid
sest ise elan veel kuigi
nii nagu mind poleks olemas
ilma kellegi tujudest või arvamustest
mõjutamatult ihu üksinduses
kus ei murta kehi ega südameid
ainult mu enda meel ei muutu ajas
vähemtundlikumaks – vaid mäletab
kui seisatan kuuldes jälle samme enda taga
mida nimetu must tahab
sama, mida tahavad elavad?
olla meeles, mis teab kuidas armastada
kaalutus on ebatervislik
No comments:
Post a Comment