kasvades kohtadest välja, aga inimestesse sisse
on piirid lõiganud läbi nii mõnestki neist:
olen jäänud tunnetesse kinni kui illegaal
kunagi võis südamevalu kätte surra
kuid enam mitte
LETARGIA
kui tümm on vaibund
ja saabund vaikus
kõrge valguseni kestnud peol
aurustuvad mitmed pinged
mis meid teineteise külge veab
ärevusel pole ruumi
ihkamisel puudu liha
allaneelatud kuhjadena
üksteise otsas väsind kehad
süda ribide all uhke kui pross
teemantitest higipiisakee kaelal
suu paokil suudluses õhuga
puudu kontuurid
mis lahutaks meid teineteisega
järel jazz-hallutsinatsioonid
heli läbi keha läheb keel
raha – kadunud, et meenutada
milline magus hind on vabadus
nii säärimööda alla voolab reede
kelle sujuv tipp meid puudutanud
siis olemegi kohal maailmalõpu kohvikus
äkki sa oled mu viimane luule
tõsisem tunne kui elu
tuleb hüvasti jätta tuntutega
tervitades viimast tundmatut?
kõik tuleb välja
ja midagi ei saa varjata
kõik mu vead kerkivad pinnale
isegi kui sa nendele ei osuta
sa oled nii võõras ja tuttav
nii õige ja vale korraga
et kui ma oleksin parem ja tervem
ja keegi teine – ma kannaks su last
kuidas sa veel üle piiri käid
su keha on nagu avatud uks
mille kaudu ma ei tea, kust kohast
ma lahkun või kuhu sisenen
me kohtume juhuslikult samas kohas
mille kaudu sa üle oled harjunud minema
ja ületame piiri valvuritele vahele jäämata
mu südame kohal on põletik
see on terve igavik
kui sa mind kohe ei puuduta
meie deemonid saavad kokku
ja lendavad üle me peade
oma suurte mustade tiibadega
mis katavad maailma kui tekiga
mille all me ühine põrgu
sa teed mind seal nii õnnelikuks
et see hirmutab: kes mind päriselt
hoiab kui ma olen väsinud?
on võimatu sulgeda midagi
mille päritolu ei saa tuvastada
armastus ja lein
midagi hakkas sees kasvama
mida enne seal ei olnud
isaks saamata isa
loorib ennast musta
armastada läbi surma
elu võimalikkusest võimatusse
meid ei mõista iial lõpuni need
kes ilmajäämises pole elanud
sa tead, et sa lähed teed
seda ühe korra veel
kui sind ainult ei hoiaks
tagasi eelmise korra lein
sinuga seotud valu
käib su ees või järel
elu või surm – kas isegi tead
kumb sind ja kuhu veab?
laps ripub õhus
nagu surmaingel
me hõõguvate kehade kohal
mille keskel jääb armastusest puudu
üks ruutsentimeeter
su bassikäik
läbi mu hinge
kajab summutatult
terve aasta
läbi mu keha
kas ootad et me oleksime
teineteise jaoks ainult loomad?
see juhtub võib-olla
alles järgmises elus
kui ühte perre võetakse
korraga kaks kassi
meie tõenäosus kahaneb
mu kehast saab taas asustamata saar
deemonite isud
kasvavad näljas
kuhu vabaduse otsused
mind on jätnud
kui ka mu rakud sind unustavad
saab seitse aastat mööda
nii tihedalt kangas, et hargneda võimatu
üks osa neist taevasse vaatab
teine tagurpidi vastu ihu
end põrgusse kulutab
terve päeva rääkisime erinevalt jumalast
kuigi metslase aias näeme teineteist
alasti niikuinii
hingedel viigipuulehti
ette panna pole võimalik
parem müüri ehitan silmade ümber
puuna jäigaks löön oma keha
ei ükski tuul mind siis kõiguta
kui minust see on võimalik
aga endale ei valeta
mis kadunud pole
on peidetud
midagi teravat kukkus mu põhja
ja sealt ära ei lähe
pahaolek uuristab mu vundamenti
õõnestab suhetest ehitatud maja
mille sees elama peaksin
kas jäängi vaatama
viltustest akendest üksinda
rikas katkine maailm
millest mööduvad perekondade seltskonnad
mitte kunagi andestamas eraku egoismi
avan raamatu nagu haava
millelt maha tõmbub kärn
hing hakkab jälle oksendama
ja häbi ei ole
olen ikka veel elus, ikka ei sure
väsimus, millele vastast ei ole
iga aasta muudkui lõikan
juurin välja, vahetan kohti
ikka ära ei lähe
selline väsimus – ära ei lähe, vastust ei ole
neelab alla ja lämmatab
varastab ruumi liikuda
õhu hingata mürgitab
sunnib üksi, et see kedagi teist
et see rohkem kedagi teist ei hävitaks
kuigi kuidagi kulume kõik ajas ära
kas sel ongi vahet
oleme selles siis koos või eraldi
kui kaua ma enam suudan
deemoneid armastada
kas nende kehad
vastupandamatud
on üldse reaalsed
nad tahavad musse seestuda
aga ma ei taha neid enam hoida
nad jätavad sõlmed mu kõhtu
kui proovin heita voodisse
nende kõrvale
tahan jätta maha sõlmitud köied
ja liikuda edasi
kergena, keda nad püüda ei saa
et viia võrguga minema
oma tondikoopasse
läbielamata tunnete hunnikute
avastamata ja lahti lõikamata
toorete emotsioonide
labase eneseeituse keskele
kus nad isegi olla ei suuda
ainult lohutust oodates
aru saamata, et nad pole
enam pojad, aga võiks juba
olla saanud meesteks
Rasked kallid asjad
armastust ei ole võimalik peatada
see on süstal, mis torkab
iseennast veeni
tuvastamatud jõud
tõstavad jalad maast
ja ma hõljun tontlikult läbi linna
läbi öö su hõrgu
põletava lõhna järele
/////////////////////////////////////////////////////// / //// // / / ////. / / / /////////////
mul on nii palju põhjusi sinu armastamiseks
tundesse on need varem kohale jõudnud
kui mõte tõlkida osanud
nendel, kelle kodust saadud pärandus
kaalub rõõmu läbi nööritud kaela
ei ole tagasiteed lihtsamasse olemisse
või kergemasse tundmisse
see, mis oli, sai mälule teatavaks
isegi kui mõistus mäletamast tõrgub
nii palju on põhjusi armastamiseks
suletud tundideks vannitoauks
ei tea, mis seal taga toimub
üks teadvus sepitseb tappa keha
sellest saab alguse midagi uut:
senikogematu
on seista siinpool ust
ja kuulda täielikku vaikust
armastuse põhjendamisel küll, aga
me ei oska sellistest asjadest rääkida
tunded ei mahu mõõtühikutesse
sõnavara koolis ei õpetatud
kõik lood on kunst ja kirjandus
aga selle pärast me üldse kohtusimegi:
oli sõda ja ma muudkui istusin ja kaevasin
kaeviku kaitses kindlalt
igavusest lusikasõõmude ja kiirusest labidatega
kauplesin elu ja surma truu teenrina
kusagil maailma perifreerias
kuigi teadsin, et see on vale
aga kui oled maal, kus keegi ei räägi su keelt
siis sa lihtsalt teed midagi
et midagi teha
piisav põhjus armastamiseks juba siis
kui sa nägid mind pealt
ja nendes silmades, mulle tundus
et sinagi said aru
mida tähendab sõda
meie mõlemi isad olid luuletajad
kes otsustasid sellest haigusest vabaneda
ja nii pidid nende kirjutamata read
metsikutena meie sees edasi elama
aga päike loojus mu padjale sinu asemel
ja mina jäin rindesse kinni
on suuremat rahuldusest, mida pakuvad kehad
aga korraks oli nagu kodu
kui ma tundsin juba kaugelt
sinu ihu lõhna ära
see tänav oli ühesuunaline
ja viis mind otse
endast välja
aovalgel pärast tulevärki
valgest lihtsam
haavad vastakuti
rongist mahajääjad
tulles unenäost välja
otse muinasjuttu
kus elu on juba piisavalt
valuga alandanud
end surmaga tõsiselt võtma
mille vahel pole mingit teed
kus igapäev oleks harjunud käima
vaadates sinus jooksvaid
minuga paralleelseid jooni
mis kihutavad otsejoones
ja teineteisega võidu
nii kiiresti, et lähevad
umbsõlme ja puntrasse
kuigi sa seisad paigal
ausal näol ja sirgel seljal
oled vait
ja tapad silmapilgul
millal ja millistes vastandustes me tegelikult kohtume
sõda ja armastus algasid ju samal päeval
tulles läbi mandriudu kui päike ei paistnud
et näidata päevale teed
ja nii jäigi valu nähtamatuks
maandumise asemel maa all käies
on novembriüksindus kõige ehtsam kurbus
kus kired määrivad vaid puid tuhksuhkrusteks
samal ajal kui sõnad lendavad mu juurest ära
nagu linnud
sügisõhtu Tallinnas jääb kodutuks
ent kuhu iganes jõudnud või satun
seal iga ruumi kavatsen elada lõpuni
HAŠIŠ
ema piimmagus lõhn kui niriseks
endateks olemiste kokkuvõtte kastmes
milles tunnistada: olemiseks keelt ei ole vaja
raske on millessegi nii õrna mitte armuda
sest on ju näha, kuidas elu ise läheb
millised segadusse sattunud poisid saavad meestest
seal, kus kutsumata
välja ilmub udu
valge nagu teadmatus
kus polegi midagi keelata
ammugi siis karta
meel lõpuks vaba gravitatsioonist
meloodiaid mängima hakanud on kehal
näidates kõiki oma nägusid
nii pöörab eile end täna mu vastu
vigastused peegeldumas
sümmeetrilises harmoonias
pole ruumi, et keerata pilku:
kõik kohad näitavad sama
ei taha pühkida sind kehalt
kust õhkub salajasi kokkuleppeid
mineviku minasid seedides kui hüljatud lapsi
pärast lõpuni kantud rasedusi
ennast sind täis õginud
tunnen ära päevade argisuse:
rahu tuleb läbi leppimise
meie ebatäiuslikkusest
kurkumkollase tolmu valguses
unenägudest läbisõitvad
absoluutsed alati kohalejõudmised
võetud ja kaotatud süütused
niimoodi on võimatu kuhugi lahkuda
peavoolavate seoste ja suhete epitsentrid
istutavad unetu keset ööd kööki
jumal käsib edasi hingata
kui immuunsüsteem vaimule alla jääb
tähtaegu unustades
on kuulda ainult kella tiksumist
ja minema
PERSPEKTIIVINIHESügise tüütu ja kuiv närbumine
nagu sureksin igal aastal uuesti
süütusesse, mille leidsin
suve psühhedeelsetest aedadest
nüüd on alles
ainult enese vägistamine
olles lõksus kehas
mille ratsionaalsusautomaatika
keeldub töötamast
üksindus kui leilivise
niigi liiga kuumas saunas
justkui lõke, kes põleb endale
kuigi ei oska
ja põletab pigem
põllud ja metsad
enne kui lepib
oma kustuvuse tõenäosusega
mitte midagi ei tunne
laine loksub ja murdub
ja kuskil keerutab end tuul
oo, Puškin, esmaspäevani
on veel aega
midagi mu sees plahvatab
aga kõik jääb ümberringi vaikseks vaid jooned jooksevad üle meie
kogu aeg ja mitte kunagi
on aeg endale langeda
nii vähesest kajab nii palju ja kaua
kas ma põgenen millegi eest
või millegi juurde
saades selleks, kes tõeliselt olen
loobudes sellest, kellena mind loodi
kui heideti elama
loojate endi tunnistamata varjudes
olen tunnistamata viga
arreteeritud teadmatusse
mida mulle ei õpetatud
tumm vang lapse kehas
mitte kunagi soo ega tõelise teadmiseni küündiv
väljakujunemata endaksjäämise piin
saamatuse kiuste on haiguse lõpp
ja hakkab saabumine koju
kui avastasin oma lemmiku punase veini
pidasin pidu iseendaga
neelates värvi, mis katab
tundeid emotsioonidega
ei näinud mis mõte on vahel
mis neid teineteisest eraldab
vähemalt nüüd vist juba kindlasti
end ümber keerand nagu hauas laip
olen surma ihalemispainest
sest joovastust ma leian
hoopis laialt levinumast aineist
mis kaugelt eluohtlikum ei ole:
elus olemise nutus naerdes
allesjäänud rusudest kindluses
ei taha enam mõelda ühelegi armuloole
sest tunded, mis polnud ühepoolsed
ei leidnud lõpuni viivat dialoogi
tupikust on ainult tagasitee
kellelgi pole vaja
nende müüridest läbitunge
valetan teistele, et peidus tõega iseendast
salaja saaksin olla rahus
süvamisantroopia
inimesed nagu tükid saadan endast välja
tseremoniaalsuste siirusega
sulgen ennast üksindusse
sealt ei saa mind kätte
kuigi kahtlen, kas mõeldagi vaevunud
või osanud keegi
kui paljusid sinusid
ma liiga kaua olen
endaga vedanud kaasas
mõnikord peavadki asjad
maha kukkuma
ja katki minema
et mõista iga tüki väärtust
nähes, millest see tegelikult koosneb
vahel meenub mulle ka see lubamatu –
äkki oleksin pidanud surema
aga jäin ellu
me käisime nii õhukesel pinnal
kus pääsemist sai tunda iga kord
kui kohtusime
ja teineteisest lahkusime
väljakujunenud vägivald
hooramise ja armastamise hõre piir
mille kaudu käiakse
siin ilmas ja siit ära
maailm läks silmaga nähtamatust kohast katki
ja me jäime sinna vahele pidama
midagi tuleb pidevalt
altpoolt ülesse
mittemiskisus
olemasolematus
ükskõik keda
on võimalik armastada
aga vabandus ei paranda
mis on korduvalt lõhutud
teed kasvavad lahku nagu nõelköied
kuigi mingi südametunnistus
koputab meid kõiki
on mehi, kes kannavad
oma südames ka surnult
sündinud lapsi
ja naisi, kes iial
suureks ei kasva
kui ma vaatan sellele üksindusele otse silma
siis ma näen seal
hooletusse jäetud last
kes on võrdne mehega
mingile naisele, kes isegi ei tea
kes ta on ilma nendeta
kellega ta on end ümbritsend
see kõik on liiga kummaline
et olla tõsi ja ma ei usu enam
oma üksilduses sisalduvat kurbust
No comments:
Post a Comment