igatsusega möödudes vanadest majadest
tõmban ihult sõõme eilsetest
oh, kuidas lõhnavad mahajäetud paigad
jõuan õhtul linnast koju
võtan endalt kõik riided seljast
istun laua taha maha
ja lihtsalt vaatan seda elu
mis elu see selline on?
kes seda on elanud?
ABIELUTÕOTUS
kui olla vait ja üksi.
suurepäraselt üksi.
kõlab kajavate akordidena
tobe kurbus ja rõõm.
pimedaks veel niipea enam ei lähe
mured hõõrduvad liivateradeks.
igatsus öelda oleks lääge
aga ometi on ja vist jääb veel…
meel on viinud mu kaugele
nii sinust kui maailmast
aga midagi on hulluses enamat
kui ainult kummitav eksimine
ja rahu juhtiv segadus.
alles seal leidsin ma enda
kui aastaid armastust
otsisin teadmata murtud
tükke teistele kinkides
et vääritakse tervet
kes mina ei olnud
aga kahvatu ja kahtlane aeg on möödas
ja hääbuv, nähes läbi udu
kedagi end lahti riietamas
jätan hüvasti rongiga, mil sõltuvused
õhtuti sammaldunud metsas luban
sulada portselanist endaks
kus on õnn vaikimine
ja keegi õhk – hingamine
ükski tunne ei valeta
ja mina kardan sind vajada
sest kuidas mul saaks
olla selleks õigus?
haava kinni kasvamine
ideaalid lahustuvad igatsuse nõrgudes
kaotades piirjooni
kannatuse viimased kihid
on maha kulumas
ja mis on nende taga?
mis kõigis neis eilsetes juhtus?
käisin sinust jalutades üle
tunnetes, mis kellessegi ei puutu
meil käidud teineteisse jäljed
mu eneseotsingud lõppesid sinus
igatsen su unustamise lõpuni
tunnen su lahkumist
kuni pole enam igatsust
mis iganes oli
peab nüüd mööduma
nii ma kaotan inimesi
ja naudin
kadumist
Süütus on kõik
mis meilt kunagi
võtta on saadud
Ei ole suurt headust
ilma suure kurjuseta
nende kahe vahel olen
mina tühisus
alasti ja käes
maast leitud oksaga
liivale sirgeldan sümboleid
samas kui nemad mõõklevad
kellel suurem on ja kui palju
võrdub kaalukausil miski millega
Ma olen tühi
ma ei kaalu mitte midagi
ja mitte millegagi
kinni ei saa püüda mu vabadust
Me oleme üksteisest galaktikate kaugusel inimesed
selles kõikide valikute maailmas
kus ei hüüa üks asi kõvemini teisest
Olen lugemata null
miinust ega plussi kaalumata
valitsen üksinduse maailma
ning nii olen ma kuningas
igale algavale päevale
ainus, mis mind juhib
see mõni kunagi kuuldud laul
ja oh hoitaks mind ainult
armumaks millessegi rohkemast
kui sest kunagi
kuuldud viisist:
lihtsalt olla
mõtlemata
kas homsest leian
õnne või õnnetust
armu või armetust
iga süütus mis läinud
on jätnud oma armi
aga et armastus
kasvõi kirvega löödu
ikka sündinud suurimast
mis on igavikuline hetk on
surm on sünd on surm on hetk
plahvatus meid teineteisse lööb
et kohtuks me silmade tagune
kus samaväärne suurega on väike
vahet ei tee ükski
kes tingimust ei sea
see pettuda ei saa
kui peaksid tagasi tulema
ja astuma mu pinnale
siis satud jäljetusse kohta
kuhugi, kus keegi minus käinud pole
ja kus ükski viit edasi ei näita
pead tahtma avastada, kui tuled
on haiguse lõpp
ja hakkab saabumine koju
ei ole häbi olla haavatav
on aeg endasse sügavamale langeda
midagi on ära plahvatanud
ja ümberringi jäänud vaikseks
MUUTUMINE
Lasen kaarte loopival tüdrukul
keda ma ei tunne
juhtida mind välja loost
mis on lõppenud:
Muutu!
Mine!
Nagu ma ise ei teaks
sügavalt ja kaua
kas kumbki meist jääb
teineteisest rohkem ilma?
olin läinud iseenda taha
kui me kohtusime
seal tumedal pool
jagasime seda vähest
mis veel alles oli
su järelmaitse
magus ja kibe
on oma elu hakanud elama
ja mina hakkan jõudma
tagasi iseendasse
mu süütus tuleb mulle tagasi
nagu poleks vahepealset olnudki
lindude must
mitte tunda hirmu sel tundmatul maal
lindude must on kõige ilusam
siin- ja sealpool alkoholi põlemist
jõudes ei tea veel, mis koht sellest olema saab
mitte tunda hirmu
kui maailma on liiga palju
ja tahaks jääda
edasi minemise asemel
kui vale meenub ja ma seda tunnen
siis on küsimuse all ka
kõik, mis kunagi tundus õige
valet oli piisavalt ja liialt
peidetud ja salatud
et varjas tõe kõrval ka headuse
kuni mõistsin lõpuks läbini:
kui ise olla, siis üksi
nagu olen olnudki
kodutu laps, kes tahtnud olla
ainult kodusolija
aga nüüd on lindude must –
läigib kättesaamatult
kui oled harjunud elama
oodates tormi
aga tormi enam ei tulegi
siis oleks nagu midagi puudu
vaikus selle asemel
pole päris tasa
selles kajab hirmu hääl
mis ei ütle enam mitte midagi
Elu tõmbab mind pilve
millest põgeneda pole võimalik
selle sisse tuleb ise minna
muutuda
Illusioonidest puhas
praeguses kohal
täielikult olemas
olematus
PUHASTUS
kohalejõudmise saladus
libiseb eest ära
nagu tähendus nimedel
mida arvame end teadvat
nagu ma juba oleksin
selle maailma tükkideks võtnud
et mu vaikus nii vajab
iseenda sees kajada
kuigi sealgi virvendavad
ja irvitavad eilsed
mis nii palju sitas head
ja heas sitta peitsid
säilitada läbipaistvus
sulades ilmaga üheks
olla keskkonnaga sama
nii et mu tulek
ja kaduminegi oleks
sujuvalt märkamatu
just nii nagu parasjagu on
ongi kõige parem
vihm on samasugune kui siis
kui olin jälle alustanud otsustamist
olles lahti lasknud
veel ühe pinna endas üles leidnud
selle ära puhastanud
jälle lahti lasknud
nii käib kõikide üleliigsete ära saamine
saab lihtsaks olla vaba kõigist teistest
imelik tühjus on mitte sind vajada
saada hakkama puudutuseta
millega ei jõudnudki ära harjuda
toonide vaheldumist jälgides uurin
mis värvi ma elule annan
me käime paberõrnal lehel edasi
mu gamma moodustub üle jäänud
ja ükshaaval hoolikalt valitud toonidest
millise tekstuuriga inimesed sinna valin
tunnen ära nende elamise joones
/////////////////////. //7 / 7/. 77/ 7//////////////// ////7 7 7 7 7
ARAABIA PRINTSILE
elu pimedas paradiisis täitub millegagi
unistuse ja illusiooni vahepeal
nagu me oleks teineteise jaoks loodud ja surnud
sa ei leia teed sinna
kuhu mina kadunud olen
ka kõige parema tahtmise juures
aga oaas ses kõrbes on leida tuba
kus sirutada üksindust
mida on vaja seedimaks ennast
et olla koos sellega, mis vältides ära ei lähe
millega meenud mulle sõltumatult
et meid ei ole olemas
üks võõramaapiir end paika vedanud
obsessions in my head don't connect with my intellect
aga mul on siiski ruumi, kuhu mahub
ääretu kuigi sinutu ilu
ainus, millest võid aru saada
on mõistmises, et olen kadunud olnud
ja keegi minust, keda sa teadsid
enam tagasi ei tulnudki
andnud oma tunnetele järele
sest need on minust tugevamad
surunud mu näoli vastu maad
pean verisekskukkununa tunnistama
oma meele maalitud täiuslikku pilti
isekuses, mis sundis vabadust
käega püüdes nähtamatut haarata
üks halli peaga araabia prints
nüüd väldib minu tänavat
kuigi juba ammu ta ei tea
millisel ma enam elangi
aga kui ma astun üles
mööda viiekordse treppe
avades ukse iseenda võtmega
et olla üksinda tundes
kui paras ja sobiv see üksindus
mulle on nagu rätsepa õmmeldud kleit
kangastub mulle, et
võib-olla sellepärast, et sa armastad
kunsti naistest rohkem
murdusid selle lõike peale ka sina
surusid sõrmed mu maali
ja nüüd me olemegi luuletus:
seisame paekivi kalju otsas
me armastus idee paneelmajade vahel
minu tuba seal vahetamata akendega
krohv ja värv põskedelt koorumas
näen sinu toorest liiva ja kivi
PUHASTUS
enne kui ma värvin
oma seinad uuesti
värviga, mida veel ei tunne
kraabin traatharjaga selle
mida näha ei tahtnud
tuleb põrkuda kellegagi
millegi vastu
et ära tunda millised on minu
ja maailma piirid;
millest koosneb tema
miks me reageerime
kuhu see meid inimestena viib;
kust kohast tagasi ei tulda
või teed edasi ei vii
IDEELINE ARMUJA
aastate jooksul tükkide kaupa
olen endast eemale lükanud valu
olen kasvanud raamidest välja
et neid tundma õppida
mu keha soomused sillerdavad
otsimata märki, millel peegelduda
alati leides
vastupandamatu ilu
hirmust kaines meeles
õrnus on tugevuse ema
loodus rasv, mis koguneb
juuksejuurte juurde
et keha saaks kaitsta vaimu
mille kodu ta on
ja see ruum, mis jääb üle
ei tõmba enam ligi pettureid
ma tunnen nende häbi liiga hästi
sest tükid, mis langesid minust
puudutasid ka neid
sinna voolata, kust ma tulin
ennast mõistes
on lihtne olla vaba kõigist
teistest
luban endale kõike
mis kellessegi teisesse ei puutu
nüüd on mul ainult see
mis mulle paistab
mida tunda ei ole
see mind mõjutada ei saa
võib magada rahulikku üksildase und
sest pole surnud
ega tapnud
mitte keegi
vaid on lastud
minna
mis meid enam koos ei hoia
No comments:
Post a Comment